Kui unustame oma südame avada ja elu usaldada siis paratamatult satume stressiseisundisse. Meelel on palju ideid kuidas olemasolevat elu säilitada samasugusel viisil ja sestap inimesed on õppinud toime tulema eluga. Elu aga pole probleem, mida lahendada ja tagant lükata.

Kui mõistus matab hinge vaba voolamise , siis me DNA hakkab karjuma. Meid on treenitud seda mitte kuulama ja tahtejõudu rakendama. See näeb välja nagu prooviksime kandilist vormi järjekindlalt ümmargusse toppida ja ebaõnnestumine tekitab üha suuremat stressi, sest kuskil me süsteemis on eralduse illusioon, mis võtab kõike isiklikult.

 Me ei saa teadlikud olla selgroost hingamata. Pingeteta lülisammas tekitab täieliku ujuvuse tunde-hingab ja liigub. Vedelikud liiguvad ja toidavad hingamise sees. Igas selgroo punktis on seos mingi keha organiga.

Kui me harjumusest ekspluateerime oma keha ja sunnime teda tagant, siis me kurname oma elujõudu. Kõik me teame seda aga tihti ei arvesta. Väldime ja plaasterdame. Proovime hakkama saada.

Lõpetaks selle proovimise ja märkame kuidas on elada otse ja lihtsalt!

Endaga kohtudes.

Tugevus tuleb lihtsast olemisest.

Tões ja tõega olemises. Keha siseseid rütme kuulates. Elul end liigutada lubades. Paindlikkuses, voolavuses, vastuvõtlikkuses.

Hetkedel, kui tahtejõust tulenev hinge allasurumine me keha murrab saame sisemise tuumallikaga ühendusse ja teame ilma õppimata, et me selja taga on terve kosmos.

Aga , me ei pea ootama, et miski meid murraks. Saame teadlikult valida endast hoolida.

Kui oleme lülisamba ja hingamise kaudu oma stabiilsusega joondatud, tunneme end oma keskel ära. Ankurdunud olek avab mäletamise ja teadmise. Mõistusel ei jää muud üle , kui kummardada südame ees ja keha tunneb tõde ilma jõudu kasutamata igas oma rakus.

Füüsilisel tasandil on tõde lihtne. Me ei pea enam sundima, sest pole kuhugi mujale vaja enam jõuda.